 |
 |
|
|
| |
Intervjuu
kauaaegse Mõisaküla vedurijuhi
HELDUR METSTEGA. |
|
| |
| On
12. august 2003. Sai taaskord ette võetud
traditsiooniline rattaretk mööda
raudteetammi Viljandist Mõisakülla
ja tagasi. Kuid seekord mitte pelgalt eesmärgiga
pildistada kunagise raudteega seotud objekte,
vaid külastada ja intervjueerida 42 aastase
raudteelasestaažiga Mõisaküla
vedurimeest Heldur Metstet. Sellest 42-st
umbes pool oli seotud ka Mulgi Raudteega,
mistõttu oleks raske leida teadjamat
inimest selles asjas. Intervjuu sündiski
Helduri kodus Mõisakülas, Kooli
tänaval. Fotole on muidu huumorilembene
mees jäänud pisut tõsisel
ilmel. |
| |
Ülo
Mälgand:
Juba traditsiooniks saanud avaküsimus
- mis meenub kõigepealt seoses Mulgi
Raudteega? |
| |
Heldur
Metste:
Mina alustasin sõitmist 1953. aastal.
Siis oli siinkandis rahval tööd
ja leiba küllaga. Mitmetesse jaamadesse
ehitati laadimisplatvormid, sest veomaht aina
kasvas. Ka Pärnu poole, Punaparki ja
Surju tehti laadimisteed, puid sai ikka pidevalt
veetud Vaskrääma, Ikla ja Laiksaare
jaamadest. Reisimine käis siis nn. "loomavagunitega",
bursuika (ahi) oli keskel ning igas vagunis
oli ka oma vagunisaatja ja õlitaja.
Tööd jagus kõigile, igas
jaamas olid puhvetid ja üldse, elu oli
lõbus.
Eks see Mõisaküla-Viljandi liin
oli kaubaveo osas ikka kõige raskem.
Abja tõus koos oma S-kurviga ja pikk
Õisu tõus valmistasid vahel
parasjagu peavalu. Paar raskemat kohta oli
veel Türi-Viljandi vahel, Sürgavere
ja Navesti tõusud. Mõisakülast
Pärnusse minnes polnud vahel jälle
muud vaja teha kui hoog sisse võtta
ja siis jooksis vabalt vaata et kuni Vaskräämani
välja, polnud peaaegu kontrollerit vaja
puutudagi. Vastupidises suunas ronisid ainult
mäkke ja tuli ikka kõvasti kütta,
et aur üleval püsiks.
Õisu mägi oli kõige raskem
mägi. Ükskord läksin mingi
halvastihäälestatud veduriga, Ty-2
013 vist ja ei saanudki mäest üles,
vedur lihtsalt ei jaksanud rongi ära
vedada. 40 km/t oli seal kiirusepiirang kah
ja kuidas sa siis niimoodi üles saad!
Pidin tükk maad Kaarli suunas tagasi
laskma, lõhkusin kiiruslindi ära
ja panin siis 70-ga mäest üles.
Midagi polnud teha. Sügisene aeg ka,
puulehed rööbastel, Ty-2 liivatussüsteem
polnud eriti kiita, liivatoru kippus niiske
ilmaga ära ummistama.
Õisu tõusul oli liini lõpuaastatel
ka mitmeid äpardusi. Raudteed ei peetud
enam likvideerimistuhinas vajalikuks hooldada
ja mõned viinaninast vedurimehed ajasid
hooletusest rongi uppi. Päris täpselt
ei mäleta ka, aga vist olid Krensu Valter
ja Karu Juhan need, kes jäid Õisu
mäest alla tulles napsitamise tagajärjel
magama. Üks tsistern läks vahelt
maha ja suur osa rongist pani võssa.
Ma läksin hommikul just tööle,
kui neid sealt ära toodi. Eks nad üritasid
vist õli pealerüüpamisega
joovet varjata, aga nägudest võis
ikka ühtteist välja lugeda. Päris
rumal oli neid vaadata.
Juhtus vahel ikka tobedaid lugusid. Ükskord
pidime Pärnust tulnud kaubarongi Mõisakülast
edasi Viljandisse viima. Meie haakisime ette,
Pärnu vedur jäi lõppu aitama.
Abjas oli semafor kinni ja pidime seisma jääma,
aga tagumise veduri juht magas lõrinal,
jalad armatuuril, kontroller lahti. No eks
sa pidurda seal ees, kui teine sind täie
jõuga edasi nügib. Saime ikka
lõpuks kuidagi pidama, abi jooksis
tahaotsa ja raputas juhi üles. Kella
külge asi õnneks ei läinud.
Aga jah, selliseid olukordi tuli vahel ette.
Abja tõusul oli talvel probleeme, tõmbas
jääkooriku ratta alla ja ega siis
enne vedama ei hakka kui koorik lõhutud.
Teemeister Jaan Reissar, korralik töömees,
passis alalõpmata seal stopper käes
ja vaatas, et kiirust ei ületataks.
Kord tulin üksikveduriga Viljandist ja
teemehed olid Reissare loata välja läinud.
Aga seal enne Abjat on too S-kurv. Nii kui
üle silla sain ja hakkasin mäkke
tõusma, nii dresiin otse teel ees.
Ainult nelikümmend-viiskümmend meetrit
oli vahet. Kus siis mehed hüppasid välkkiirelt
dresiini juurde ja viskasid selle teelt kõrvale!
Ise palusid pärast, et ma teemeistrile
midagi ei räägiks, aga too sai hiljem
ikka kusagilt teada. Jah, õnneks läks
seekord. Ega raudteel õnnetusi ei juhtu,
kui korrast kinni peetakse. Aga mehed tahtsid
kiiremini koju saada ja arvasid, et mis see
ikka on, äkki jõuame ... Kusagil
Tori kandis sõitis kunagi üks
teetööline dresiiniga kaubarongile
tagant sisse. Ei arvestanud, et kaubarong
peab teatud kohtades hoo maha võtma. |
| |
Ü.M.:
Kas on meeles, millal hakkasid liikuma jutud
Mulgi Raudtee likvideerimisest ja mida sellest
kohapeal arvati? |
| |
H.M.:
Oi, need jutud hakkasid üsna varsti peale
seda, kui ma siin tööle hakkasin,
kusagil 50-ndate keskel juba. Algul räägiti
ikka laiaks ehitamisest ja Mõisaküla
inimesedki käisid abis mõõtmisi
tegemas. |
| |
Ü.M.:
Aga sulgemise ühe põhjusena mainiti
alakoormust tollel liinil? |
| |
H.M.:
Ei olnud mingit alakoormust. Ma ei mäleta
tõesti enam, mitu paari ronge sõitis,
kuid piisavalt neid oli. Sõitsid kaubarongid,
reisirongid ja osaliselt ka kauba-reisi segarongid.
Laiaks ehitamise jutt hakkas ju käima
just kaubaveo intensiivsuse pärast. Mingist
alakoormusest polnud küll juttugi. Muidugi,
kord oli kõva. Kui ikka puhver läks
markeeri-postist mööda, siis said
kohe karistada. Võidi isegi kinni panna,
kahtlustati sabotaaži tegemises. Nii
oli viiekümnendate keskel. |
| |
Ü.M.:
Mõisakülas töötasid
lisaks kõigele ju veel depoo ja tsehhid. |
| |
H.M.:
Jah, ühiselamu oli inimesi täis,
depoo, tõstetsehh, pesutsehh - kõik
töötasid täie võimsusega.
Kitsarööpmelise vedurid käisid
kapitaalremondis Mõisakülas. Mõisaküla
oli kõige tähtsam "kitsa"
sõlm Eestis. Kui tulid "teplovoz"-id,
siis hakkasid ka siinsed töötajad
kohe ümber õppima. Noh, palju
elektriga seotud tehnikat tuli juudre. Toodi
siia üks "teplovoz" Ty-2 010,
mille sisu oli kusagil uudismaal pooleldi
lagedaks tehtud. Taheti kap. remont teha,
aga ei tulnud sellest asjast välja midagi.
Polnud eestvedajat. Tallinn-Väikse depoos
olid aga juba tööl mõned
tankistid (Ty-2 generaatorit käitas ju
tankimootor 1D12) ja niimoodi võeti
Mõisaküla meestelt vaikselt ots
käest ära. Oleks siin mõni
hakkajam eestvedaja olnud, siis jäänuks
need tööd kõik Mõisakülla
ja tont teab, kuidas see elu siin veel oleks
võinud edasi areneda. |
| |
Ü.M.:
Kuidas sattusid üldse vedurimehe ameti
peale? |
| |
H.M.:
Üsna juhuslikult. Tahtsin tegelikult
saada luksepaks. Aga vedurijuhi abidest oli
sel ajal tohutu puudus ja just siis, kui olin
lukksepa eksami ära andnud, räägiti
mind pehmeks ja saadeti Tallinnasse abide
kursustele. Asi oli ka selles, et Veermaa
Heldur, kes tegelikult pidi minema, osutus
Tallinna komisjonis värvipimedaks. Ma
ei saagi aru, kuidas ta siin, kohalikus komisjonis
siis läbi läks. Aga jah, nii see
kõik algas. Elus võib mõnigi
asi teisiti minna, kui ise oled algul planeerinud.
Lõpuks tuli mul kokku 42 aastat vedurimehestaaži. |
| |
Ü.M.:
Kas oli kuidagi tunda ka võõrvõimu
survet? Võibolla loll küsimus,
sest kuskohas seda siis tunda polnud. Aga
ma mõtlen puhtalt töökorralduse
mõttes raudteel. |
| |
H.M.:
Kitsa ajal nagu ei märganudki väga.
Aga laia ajal, kusagil 80-ndatel hakkas peale
see tonnaaži tõstmise jant seoses
nende igasuguste totakate ratsionaliseerimisettepanekutega.
Vagunite täismassi tõsteti 60-lt
tonnilt 70-le, üritati mitu rongi kokku
panna, millega taheti ühe rongikoosseisuga
rohkem ära vedada. Aga kohe ilmnesid
ka jamad. Üle 3000 tonnise rongi vagunite
teljekoormus läks niipalju suureks, et
hakkas kurvide peal rööpaid välja
pressima. Siis piirati kurvides kiirust, aga
katsu sa pärast jälle raske rongiga
hoogu üles saada. Tekkisid viivitused.
Paljudes jaamades polnud ka nii pikki kõrvalteid
kui vaja. Pidid vahel ise manööverdama
ja niimoodi tekkisid graafikust mahajäämised.
Sageli oli rongi saba otsaga jaamast väljas.
Kohati täiesti naeruväärseid
asju tehti. Venelastega esines ka vahel hõõrumisi. |
| |
Ü.M.:
Aga kes selliseid lollusi genereeris? |
| |
H.M.:
No ikka need meie insenerid. |
| |
Ü.M.:
Kes suures osas olid vene rahvusest migrandid? |
| |
H.M.:
Enamuses jah. Neil oli vaja elu eest näidata,
et näed - meie ka töötame.
Aga tegelikult oli kõik täiesti
läbi mõtlemata, mis tehti.
No aga näiteks nüüd, Eesti
uuel iseseisvuse ajal. Loendasime Mõisakülast
Pärnu ja Tallinna poole sõitjaid.
Rong läks kusagil kella 5 paiku välja
ja rahvast oli küllalt, aga keegi ei
ostnud piletit. Ei kontrollitud ka. Varsti
avastati, et näed - piletitulu pole,
järelikult sõitjaid ei ole ja
lõpetati liiklus ära. Rong oli
siinsele rahvale ikka väga vajalik asi,
sellega oli hea Pärnus ja Tallinnas käia,
hommikul vara läksid, õhtul tulid
tagasi.
Kunagi käis siit ju ka Tallinn-Riia rong.
Algul, kui liin avati, oli sõitjaid
palju, aga siis susserdati sõiduplaan
ära ja rong jäi peaaegu tühjaks.
Tulin sellega vahel Pärnust töölt,
paar-kolm reisijat oli vagunis. Aga enne,
kui normaalsel ajal käis, polnud sõitjatest
mingit puudust. Lätlased käisid
siin kaupa ostmas, Võhmast toodi ju
siiakanti lihakraami. Mäletan, et Kilingi-Nõmme
keskus oli vahel lätlaste autodest tulvil.
Nüüd lähed - kui paari autot
näed, on hästi. Jah, lätlasi
pole enam isegi piirilinnas Mõisakülas. |
| |
Ü.M.:
Kas sattusid vahel mingil põhjusel
ka teistele kitsarööpmelistele raudteeharudele
sõitma - Tallinn-Virtsu näiteks? |
| |
H.M.:
Kõik on läbi käidud peale
Türi-Tamsalu. Isegi Väänasse
sattusin, Tallinna sadama harule ja mujale.
Vändra liinis käisin kord 2 nädalat
jutti lumekoristusel. Ühte pidi sõideti
sinna ja tagurpidi jälle Viluverre tagasi.
See oli veel auruvedurite ajal. |
| |
Ü.M.:
Kas juhtus ka õnnetusi? |
| |
H.M.:
Minul on küll kõvasti vedanud,
et tõsisemad õnnetused on must
mööda käinud.
Abjas sõitis kunagi veoauto ("Molotov",
Gaz-51) estakaadilt kaarega alla ja otse mulle
veduri ette, aga sain niimoodi pidama, et
lõi ainult laterna puruks. Laia peal
tehti üksvahe loll kord, et kui avariisse
satud, maksad ise kahju kinni. Ja tulen mina
Tallinnast, sain juba Tootsist läbi ja
vaatan, et ülekäigule läheneb
killustikukoormaga Kamaz ja justkui aeglustab
käiku. Tundus, et hakkas nagu foori ees
seisma jääma, panin rahulikult täiskäiguga
edasi, aga ühel hetkel - uskumatu küll
- sõitis auto ikkagi vedurile külje
pealt sisse. Pidasin siis rongi kinni, läksime
vaatama - autojuht oli juba metsa põgenenud.
Veinipudelid vedelesid kabiinis. Ju talle
paistis päike näkku ja vist jäi
vindise peaga tukastama.
Kord läksin Mõisakülast Pärnu
suunas ja Kilingi-Nõmmes vaatan, et
Volga läheneb ülesõidule.
Andsin siis igaks juhuks vilet, aga vahepeal
varjas vaadet teetööliste maja.
Kui sellest mööda sain, nägin
kuidas Volga jäigi ilusti seisma, aga
selle tagant tuli hooga žiguli ning kõmaki
- otse mulle ette. žiguli esiratas sai
puhvrilt löögi. Autos istus neli
noort meest, olid just tulnud Pärnust
autot registreerimast. Uue auto lõhkusid
ära, aga õnneks viga ei saanud
keegi.
Laia aegu sõitsin M62 üksikveduriga
Mõisakülast Pärnu poole.
Üksikveduriga võis 100-ga lasta.
Seal kusagil Punapargi kandis on üks
väike kurv. Just kurvis olles nägin
äkitselt, et keegi istub otse ees, raudteel.
Vaatasin, et nüüd küll enam
pidama ei saa, vahet võis olla mingi
sadakond meetrit. Lasin signaali - mees kargas
nagu vedrust visatud teelt otse veega täidetud
kraavi.
Kusagil Vasalemma kandis läksin ükskord
õhtupoolikul killustikurongiga, oma
3000 tonni oli massi taga. Elektrirongidel
aga just siis kõige tihedam graafik
ja pead ise ka sellega kogu aeg arvestama,
et ei hilineks. Autojuhid ja jalakäijad
sellest eriti ei hoolinud, nemad pidid ikka
viimasel sekundimurdosal eest läbi saama.
Üks paarike jooksiski viimasel hetkel
rongi eest läbi, naine sai lumeraua otsaga
löögi vastu jalga. Õnneks
läks, et midagi tõsisemat ei juhtunud,
aga äärepealt oleks võinud
juhtuda. Küll ma püüdsin vältida
neid Tallinn-Paldiski ja Tallinn-Riisipere
vahelisi otsi, närvid olid seal kogu
aeg pingul.
Vahel tuli ette ka selliseid momente, et sõidad
täislastis rongiga allamäge ja dispetšer
lubab kohe tule roheliseks lükata, aga
venitab ja venitab lülitamisega. Kord
oligi nii, et ainult sekund puudus, et oleksin
punase alt läbi pannud. Ja kes siis süüdi
oleks jäänud?
Algul, auruvedurite ajal, kui Tallinnas kursustel
käisin, teadagi - noore inimese värk,
raha vähe ja katsusin ikka jänest
sõita. Aga nendel burzuikaga loomavagunitel
sai kontrolli peale tulles trikki kasutatud,
et kõõlusid kummargil vaguni
uksest välja ja kui kontroll edasi läks,
tõmbasid ennast vagunisse tagasi. Tuligi
kontroll ja võtsin varjeasendi sisse,
aga siis vaatasin korra juhuslikult selja
taha ja nägin, et silla käsipuu
läheneb, pidin ennast kiiruga sirgu ajama.
Jäin muidugi kohe ka kontrollile vahele
ja maksin trahvi, aga kui ma poleks seda silla
käsipuud õigel ajal märganud,
oleksin kabelimatsu saanud.
Algul kui abina sõitma hakkasin, siis
olin ikka üsna püüdlik poiss.
Tol ajal kiputi remonditundide arvelt kokku
hoidma. Linaste Heino (vedurijuht, kellega
koos sõitsin) oli just korraks jaamahoonesse
läinud ja mina vaatasin, et aurukollektori
ventiil ajab kergelt auru välja. Oli
GR-tüüpi veduril selline suur vaskne
mutter seal üleval, katla nurga peal.
Mõtlesin siis, et üritan seda
pisut koomale keerata, aga kogemusi oli alles
vähe ja üldiselt taolisi töid
aururõhu all ei tehta. Otsisin võtme
ja üritasin siis keerata, aga ei ulatanud
hästi ja pidin seepärast taburetile
ronima ja keha kuidagi poolkaldus asendis
viltu hoidma. Nii kui võtit liigutasin,
käis pauk ja virutas mutri kõva
laksuga lakke. Kabiin täitus koheselt
paksu auruga, õnneks olid kindad käes
ja sain kiiresti peaventiili alt sulgeda.
Keeranuks ma ülevaltpoolt, siis ilmselt
oleks mutter pea sodiks löönud.
Heino just tuli ja kui pauku kuulis, arvas,
et lasin katla ülekuumenemiskaitsme läbi.
Aga see ei saaks sellist häält teha.
Depoos seisis parasjagu 3 GR-vedurit ja läksime
vaatama, et saame äkki mõnelt
ajutiselt mutri asemele. Aga võta näpust
- kõigil oli isemõõtu
mutter. Ometigi ju Saksamaal toodetud standardvedurid,
aga näed - igalühel omad jubinamõõdud.
Lõpuks midagi ligilähedast ledisime,
aga takku tuli ikka vahele toppida.
Olin just laiarööpmelise peale üle
läinud ja sõitsime talvisel ajal
Pruuvel Oskariga Tallinna poole kui kusagil
Viluvere kandis märkasime äkitselt
musta kogu rööbaste vahel lebamas.
Meil polnud enam midagi muud teha peale äkkpidurdamise,
kuid vahemaa oli juba liiga lühike, sõitsime
lebajast üle. Mõtlesin ise, et
nüüd on küll vist võsavahe
lihatükke täis, aga ei midagi -
kohalik raudteesibi oli täpselt rööbaste
vahele magama jäänud. Ärkas
müra peale üles, aga õnneks
niipalju taipas, et ei tõstnud pead,
muidu oleks matsu ära saanud. Suur ime,
et veduri lumeraud või mõni
muu asi külge ei haakinud. Suvel on rööpavahe
ju puhas, aga talvel lumega kaetud ja ruumi
alt läbi mahtumiseks vähem. |
| |
Ü.M.:
Kuidas iseloomustaksid Ty-2 diiselvedureid? |
| |
H.M.:
Need olid muidu päris korralikud vedurid,
aga Viljandi-Mõisaküla lõigul
jäid kohati nõrgaks. Rongi mass
oli siin vahel oma 240 tonni, kiiruspiirang
40 km/t, inertsi ei saanud eriti kasutada.
Väike oli ta seest ka - kabiinis polnud
piisavalt ruumi liigutada. Ajasin vahel vasaku
jala diagonaalis sirgu, et too ära ei
sureks. Istusid seal suhteliselt kõveras,
seista ei saanud, sest aknad jäid siis
liiga madalale. Masinaruumis ei pääsenud
hästi kõrgepingekapile ligi. Hiljem,
laia peal, M62 mootoriruumis liikusid nagu
vannitoas, kõik oli käe-jala juures.
Lausa lust oli sõita sellisega. Tahtsid
- istusid, tahtsid - seisid kabiinis püsti.
Ty-2 kõrgsurvepumbad kippusid mõnikord
jupsima, kütuses oli tihitlugu vett sees.
Aga üldiselt olid ikka head vedurid.
Laia vedurite (M62) peamine probleem oli jälle
talv ja külm ilm. Radiaatorid kippusid
ära külmuma. |
| |
Ü.M.:
Mäletan, räägiti ikka vedurijuhtide
headest palkadest. |
| |
H.M.:
Mis nad nii head ikka olid, üsna tavaline
keskmine palk. Aga ületundidega teeniti
kõvasti lisa. Ega see ületundide
tegemine kerge polnud, nädala- ja puhkepäeva
vahet selles ametis ju niikuinii ei tehta.
Kui teistel olid pühad, siis sina olid
samal ajal sageli graafikujärgselt tööl.
Algul oli vist 210 tundi norm, hiljem ligi
180, aga meie tegime vahel isegi 360 ja rohkemgi
tundi kuus. Lõpupoole saime tõesti
head palka, aga ikka ületundidega. Koormus
oli päris suur. Uneaega jäi vahel
väheks, sõidus võitlesid
unega, nagu teise mehega. Lutsutasin une peletamiseks
hästi hapusid karamellkomme.
Auruvedurite ajal, kui läksime vana-aasta
õhtul sõitu, siis võtsime
ikka searibi ja ahjukartulit kaasa ja õlut
viskasime katla ukse peale, siis tuli selline
mõnus lõhn vedurisse. Kui kell
sai 12 siis sai õlut rüübatud
ja vorsti söödud. Aastavahetuseks
ei tahtnud muidu keegi sõitu minna.
Üldse nurisesid nii mõnedki mehed,
et ei sobi selline nädalavahetustel ja
pühade ajal töötamine. Sel
põhjusel äraminejaid oli küll.
Eks graagfikute tegemisel püüti
ikka töötajate soovidega arvestada,
aga alati polnud see võimalik. |
| |
Ü.M.:
Palju on räägitud tolleaegsete vedurimeeste
napsitamisest. Neid ronge ju ikka trimpamise
tagajärjel põõsasse aeti.
On sul endalgi sellega seoses mingeid kogemusi? |
| |
H.M.:
Oh, eks neid viinaninasid leidus muidugi.
Mäletan, et olin just hakanud juhina
sõitma, kui Riisseljas pani Jõumees
läbi tupiku rongiga võssa. Tegid
abiga isekeskis süsteemi, et üks
sõitis ja teine magas taga kabiinis,
mis on tegelikult ju täiesti keelatud.
Jõumees siis sõitis parasjagu,
samal ajal abi magas taga. Aga jama oli selles,
et Jõumees jäi ise ka juhtides
magama. Selle tagajärjel sõitis
rong Riisselja jaamast läbi,, kuigi oleks
pidanud peatuma ja loomulikult oli ka pöörang
parajasti tupikusse tehtud. Vedur kündis
nii sügavale maa sisse, et pöördvanker
on vist tänase päevani seal kraavis,
seda ei saadud kuidagi kätte. Sõitsin
ise just samal päeval kaubarongiga Riisseljast
läbi ja nägin neid tagajärgi
seal.
Ise katsusin ikka kainena tööd teha,
eks üritati mullegi mekki suhu ajada,
aga peale mõningat hoiatavat kogemust
võtsin hoiaku, et vähemalt üks
mees peab asja kontrolli all hoidma. Kuuse
Ants pani mind sõitma ja ise norises
nurgas magada. Sõitsime Viljandist
reisirongiga Mõisakülla ja hakkasin
just Siniallikult välja sõitma
kui ärkas üles ja põrutas:
"Kurat, sõitsid jaamast läbi
või?" Tahtis kohe pidurid peale
tõmmata, aga lükkasin ta kõrvale
ja ütlesin, et mis sa jaurad siin vana.
Talle tundus poole une pealt, et ma ei peatunudki
ega märganud kuidas ma reisijad vahepeal
peale võtsin. Siunas siis, et mina
tahtvat justkui tema kohta endale saada. Naagel
Endel oli teine, kellega ma tihedamini sõitsin.
Aga üldiselt, vaatamata kõigele
olid toredad mehed ja tore kollektiiv, huumorist
ja naljast puudust ei tulnud. |
| |
Ü.M.:
Kas kitsarööpmelisel raudteel oleks
olnud meie oludes rohkem perspektiivi, kui
nõukogude sõjatööstuslik
elevant poleks pääsenud siinses
portselanilaos laamendama? |
| |
H.M.:
Ma arvan, et reisiliikluse mõttes kindlasti.
Mis see bussiliiklus siis nüüd targem
on? Seal, kus rööpad maas, saab
ju neid alati ka kasutada. Kaubaveo osas oleks
lai vast ikka etem, võimaldab rohkem
kaupa korraga ära vedada. Hiljuti käis
kodukandi päevade raames üks riigikogulane
siin ja tema ütles küll, et ärge
lootkegi, et raudteel siin elu uuesti sisse
puhutakse. Võibolla ainult, kui Eurooopa
Liit mingit initsiatiivi näitab. Rahasid
ei olevat. |
| |
Ü.M.:
Praeguse seisuga tundub, et ikka hakatakse
millalgi seda Euroraudteed ehitama ja on isegi
üks plaanidest õhus, mille kohaselt
tee kulgeb läbi Mõisaküla.
Nii et lootus kunagi veel siinmail ronge liikumas
näha pole kadunud.
Ma tänan intervjuu eest! |
| |
| <<
Tagasi leheküljele INTERVJUUD |
| |
|
|
|
|
|
|
|
|
